Igavus

Igavus – unustatud ressurss: kuidas sisemine vaikus käivitab motivatsiooni ja loovuse

Psühholoogia ja neuroteadus selgitavad, et oskus igavleda aitab käivitada sisemist motivatsiooni, arendada loovust ja leida oma tõelisi soove. See puudutab mitte ainult täiskasvanuid, vaid ka lapsi: oskus selles seisundis olla on tähtis oskus, mida tasub kaitsta.

Igavus – imeline tunne

See ei ole tühjus. See on paus, kus elu võtab hinge, ja meie lõpuks lõpetame jooksmise. Kui lubada sellel pausil avaneda, muutub hingetõmme väljahingamiseks ja see väljahingamine saab meie tõeliseks sooviks. Aga meid on kaua veendud, et igavus on justkui süsteemi viga. Piisab vaid hetkeks peatuda ja lakke vaadata, kui ema kohe tormab kohale: „Tee midagi! Mine joonista! Võta raamat, multikas, telefon…“ Ei eeldatud, et võib lihtsalt lamada ja vaikselt jälgida, kuidas päikesekiire tolm aeglaselt riiulile langeb. Aja jooksul viisime selle oskuse – kohe igavusest põgeneda – ka täiskasvanuellu. Seal, kus varem sai kuulata, kuidas kell tiksub, sirutame nüüd automaatselt käe telefoni järele. Seal, kus tasuks end kuulata, lülitame sisse taskuhäälingu või uudisvoo. Tasapisi kaotame võime olla omaette ja kuulda oma soove – just neis harvades pausides sünnibki see, mis on tõeliselt meie oma.

Kuidas me lõpetame enda kuulamise

Kui meid lapsest peale kogu aeg „tegevuses hoiti“, ei saagi me teada, mis tunne on lihtsalt niisama istuda, kuni sees tekib oma mõte või unistus. Selle asemel kujuneb refleks: iga ebameeldiv tunne – kohe plussi. Igav? – Telefon. Kurb? Üksi? – Sotsiaalmeedia. Nii tekivad sõltuvused. Sisuliselt on see harjumus hüpata miinusest kohe plussi, jättes vahele nulli. Ja kõige kurvem: valu ei kao kuhugi, me lihtsalt kleebime sellele ereda „korgi“ peale. On ammu täheldatud, et harjumus last kohe tegevusega hõivata jätab ta ilma kõige olulisemast kogemusest – oskusest ise otsida, kuidas oma aega ja sisemist ruumi täita. Iga väiksemgi tühjuse või ootuse vari tundub signaalina koheseks põgenemiseks. See mehhanism toimib täpselt samamoodi ka täiskasvanutel: haarame kiiresti kunstlikke stiimuleid – kiire suhkur, seriaalid, lõputu voolu kerimine – ja korraks on kergem, aga tegelik sisepinge põhjus jääb puutumata.

Igavus kui kasvuruum

Kui me oleme ressursis – mitte depressioonis ega läbipõlemises – hakkab igavuse tühjus meie kasuks tööle. See on nagu pliidil olev teekann: algul vaikselt soojeneb, siis äkki hakkab aurama. Ma põhimõtteliselt ei anna oma lapsele telefoni, kui ta tuleb minu juurde oma „mul on nii iiiiigav“-iga. Ma lihtsalt noogutan ja ütlen: „No ole siis igav.“ Algul ta kõnnib mööda maja ringi ja ohkab sügavalt. Aga siis hakkab ta märkamatult toole tassima, neist lossi ehitama ja pehmeid loomi istuma panema. Teadus kinnitab: igavus on aju signaal, et praegune tegevus ei anna meile mõtet ega uudsust. Inimestel, kes ei ole depressioonis, aktiveeruvad just igavuse perioodidel ajuvõrgustikud, mis on seotud kujutlusvõime, planeerimise ja ideede otsimisega. See on see hetk, kui sees tekib kerge „liikumine“ – soov midagi välja mõelda, alustada, muuta.

„Dopamiini detox“ ilma müütideta

Termin kõlab veidralt, kuid idee ise on kasulik. Jutt ei käi retseptorite „puhastamisest“, vaid harjumuse eemaldamisest kohe stressi ja igavust summutada. Kui me lõpetame käe sirutamise harjumuspäraste stimulantide järele, tekib meil aeg olla omaette ja lahendamata küsimustega. Algul on see ebamugav, sest tuttav vältimisviis on blokeeritud. Aga just sel hetkel hakkame nägema sisepinge tegelikku põhjust ja saame võimaluse seda lahendada. Tasapisi muutub stress vaiksemaks ja vabanenud ruumi tuleb loomulik motivatsioon – see, mis viib meid mitte järgmise „kiire naudingu“, vaid tõeliste muutusteni.

Kuidas igavusega sõbraks saada: praktilised sammud

Neuropsühholoogia ja kognitiivteaduste uuringud annavad mitu toimivat lähenemist:

• Dooseeri infostimulaatoreid.
  Loo endale väikesed „vaikuse saared“ ilma telefoni, muusika ja vestlusteta. Isegi 10–15 minutit vaikust päevas vähendab närvisüsteemi ülekoormust ja võimaldab kujutlusvõimel aktiveeruda.

• Erista igavust ja kurnatust.
  Kui oled väsinud, ei käivita igavus motivatsiooni – kõigepealt on vaja puhata. Aga kui jõudu on, võib igavus olla kütus uute ülesannete otsimiseks.

• Ära asenda sisemisi soove väliste stiimulitega.
  Kui tunned tühjust, ära sulge seda kohe. Kirjuta üles, mis pähe tuleb. 10–20 minuti pärast hakkavad sündima ideed, mis on sinu tõeliste vajaduste lähedal.

• Anna lastele õigus igavleda.
  Ära kiirusta last tegevusega hõivama. Lase tal ise mäng või mõte luua. Nii areneb oskus leida ressursse enda seest, mitte ainult välistest meelelahutustest.

Igavus ei ole vaenlane ega viga. See on osa sisemisest eneseuuendamise mehhanismist. Kui me lakkame seda kartmast, muutub see mitte tühjuseks, vaid ruumiks, kus sünnib soov elada täiuslikumalt, tegutseda julgemalt ja kuulda iseennast selgemini.